Lähen närvi inimeste peale, kes räägivad jah jah, aga reaalses elus pole sellest jah jahist just palju kasu. Ikka tuleb kõik ise ära teha. Aga tegelikult on see ju hea, et pean õppima kõike, a-st b-st peale ise tegema ja mitte kellegi teise peale lootma. Mul on neid asju täna vaja, mitte selles homses mis tuleb kunagi tulevikus, võib-olla isegi, et järgmisel sajandil... Selleks ajaks oleme meie oma tiimiga ammu juba kõrgustesse minema kihutanud, seega, pole mul siin aega midagi oodata, kuni mõni alles atra seab, samal ajal kui minul juba asi täie hooga käimas...
Aga ma tänan igal juhul.Poleks ma nende inimeste otsa sattunud, ei teaks ma praegu oma väärtust või seda, mida ma suudan. Ei oleks mul praegu ka minu seda "täiesti hullu" projekti käsil, mis praegu on.
Ja siinkohal ütlen ka mina "Jah!", sest tõesti, pole ma mittemidagi pea mitte ühtegi asja siin elus saavutanud ilma teiste abita. Ja see abi ei pea olema nähtav või rahaline. Pigem on see tuntav. Ja see abi, mille eest ma end ümbritsevatele inimestele tänulik olen, on toetus. Tohutu toetus. Vahel ka teile endale täiesti tühisena tunduv mõttekild, mis mind aga nii palju edasi aitab. Ja ka minu süda on täis armastust, mida ma olen nõus lahkelt kõigile jagama. Olen ma selle ju teilt saanud ja teilt õppinud.
See toetus, millest räägin, tõi täna mulle pisara silma ja see pole esimene ning ma loodan et ka mitte viimane kord. Lihtsalt... ma ei suuda seda kirjeldada.Tahaks teid kõiki kallistada, tahaks tervet maailma kallistada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar