Päevikud ja üleskirjutised on hea viis mäletada minevikku. Lugesin neid ning mõtisklesin siin üht ja teist. Tulemuseks ühed laulusõnad, millele nüüd viisi vaja... Jah, muidugi on see toorik, aga idee on seal olemas ja ma olen neid valmis vastavalt viisile ka ümber sättima. Mul on niiiiiii ammune unistust tegelikult kellelegi lugu kirjutada. Aga ma pole selleni kunagi jõudnud, sest ma ei tea... ideed nagu ei olnud sellist... Nüüd on, ja ma isegi tean, kuidas see lugu umbes peaks välja nägema.
Ma ei tea mis saab homme, aga ma mäletan mis oli eile ja ma olen tänulik selle üle, mida ma olen selgeks õppinud täna. Ent ometi need mineviku kummitused tahavad vahel kõik minu õpitu pihuks ja põrmuks lüüa... See teeb mind kurvaks. Kui samas, eks ole seegi ju omamoodi õppetund...
Mingis mõttes räägib sellest minu vastvalminud laulusõnad. Otsimisest ootamises ja lootmisest. Sellest, kuidas kõik see, mida sa oma hinges soovid on enamiku ajast hoopis sinu kõrval, aga sa seda ei märka. Ja kui sul süda ütleb, et miskit on kuskil valesti ja see või teine asi ei peaks nii olema, siis tasub teda uskuda, muidu lõpetadki Eikusagimaal....
Nii, aga ma lähen nüüd selle laulu jaoks muusika kirjutajaid otsima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar