Tänane äratus oli kell pool kuus ja ma ei tea mida täpselt ma ülejäänud öö tegin... Laps põtkis nii kõvasti, et ajas mu mitu korda üles. Poole kuue ajal hakkasin külge keerama, sest kõik kohad olid haiged ja valutasid. Üritasin patju sättida siia ja sinna, tolku ei midagi. Kell pool kaheksa tegin endale kohvi ja sõin hommikust. Siis võtsin koerad ja nautisin hommikupäikest ühel pikemal jalutuskäigul.
Eile käisin sõbranna pool ja me rääkisime pikalt rasedusest ja sellega seotud ebamugavustest jms asjadest. Ma leian jätkuvalt, et lapse saamine on ikka kole isiklik asi ja selles osas ei tohiks kellelgi olla ütlemist, et vot lapsed peavad olema. Ei pea! Ja kogu see kuvand, mis ühiskond rasedusest on loonud... ei, ma ei lauala oodi, ikka ei laula ja ei tea kas hakkangi. Olen mehele öelnud, et ma teen seda vabatahtlikult veel üks kord, aga rohkem mitte - siis peab mulle peale maksma.
Sõbrannaga jutustamise peale jäin mõtlema kõige selle peale, kust ma siis läbi tulin (sellele, mis veel ees, ma esialgu ei julge mõelda).
Üks keerulisemaid asju raseduse alguses mu jaoks oli see, et see teadmine oma seisundist ei läinud kuidagi ära. Läksid magama teades, et oled rase ja ärkasid ja sõid ja toimetasid sama teadmisega. Jube tüütu on mõelda päevi ja päevi ühte sama mõtet... Kui mul on paar korda selle aja jooksul läinud korda unustada, et ma rase olen, siis see on olnud mulle tohutu kergendus. Ühtäkki ma siis nagu ei olegi enam midagi muud või erilist või lihtsalt inkubaator vaid ma olen naine, ma olen mina. Asja lihtsus on võluv.
Rasedusega ongi kuidagi nii, et naine ise jääb minu meelest suhteliselt varju, kogu tants ja traalivaali käib ikka selle kõhu ümber.
Veel oli keeruline kohaneda, et mingi pisikene idu kamandab kogu sinu aega ja olemist - sa ei ole enam sekunditki enese oma. Tema ütleb sulle, millal süüa, palju süüa, mida süüa, millal magada, millal sa saad nö omi asju teha (kui neid sul üldse enam on!) ja kui kaua. See ajas ikka nutma küll.
Ja siis see pidev muutumine. Oeh! Jõuda vaevu eelmise asjaga ära harjuda kui juba on uus käsil. Muidugi, nüüd, lõpu poole ma olen juba harjunud muutuste muutumisega ja selleks peaks vist iga last sooviv asperger end valmis panema. Oma keha suuruse ja kujuga kohanemine, kui ole harjunud, et sellel kunagi oli hoopis muu vorm on kohati päris keerukas. On päevi, kus ma ulun ja vingun nagu viimane nutunaine, sest mu keha on kohmakas ja ma ei jaksa asju nagu tahaks.
Kui naised kiidavad, et oh, lapse liigutused on nii vinge ja tore tunne.. noh, mina nutsin alguses kui ta aktiivsemaks muutus. See idee on kena, aga tunne ise, kui laps liigutas ebameeldiv. Nüüd ma olen jah, harjunud ja saan aru, et see on tema viis olla ja meiega suhelda ja see suhtlemise osa on tore. Ja ma hakkan natuke pabistama, kui ta on mõni päev tavalisest vaiksem.
Minu jaoks on rasedus protsess, mis tuleb lapse saamiseks lihtsalt läbi teha. Ei ma ei ütle, et kõik on jama - nii palju ilusaid riideid! :D Ja see vahepealne aeg on okei, kus midagi ei valuta, raske veel pole ja ei iivelda ka enam. Siis saab end jälle iseendana tunda ja rasedusel pole viga.
Ja mull emeeldib vaadata, kuidas mee smu kõrval isaks kasvab. See on nii ilus kasvamine! Või see, et ta vaatab mind aina rohkem tasakesi teise pilguga. Ma pidavat rühkima sinna kangelase tiitli poole küll...
See lapse ootus on meie jaoks suhte palju paremaks teinud, me oleme uuesti lähedasemaks saanud võimalik, et isegi rohkem, kui me kunagi oleme olnud (sh alguses). Meie kodu ehitub nüüd, mis on nii kaua seisnud niisama, A. on teinud otsuseid, mida ma kaua ootasin, et ta teeks. Beebi on meie majja juba praegu nii palju head toonud, et ma ei tea, mis juhtub siis, kui ta sünnib.
Pluss mina sain teada, miks ma iga aasta maikuuks nii kohutavasse emotsionaalsesse auku jõuan ja kukun.
Ja mul on hea meel, et mul on abikaasa, kes suhtub lapse saamisesse sedasi, et koos tegime, koos võtame vastu, koos vastutame. Alguses oli tal muidugi keeruline, sest muutused ei paistnud tema jaoks väga välja ja tal oli raske aduda ja teemaga tegeleda. Tema jaoks sai asi aina reaalsemaks seda mööda mida suuremaks mu kõht kasvas ja kui beebi end silmnähtavalt ja tuntavalt liigutama hakkas. Nüüd nad juba vestlevad õhtuti :).
TEISIPÄEVAST
Eile käisin sõbranna pool ja me rääkisime pikalt rasedusest ja sellega seotud ebamugavustest jms asjadest. Ma leian jätkuvalt, et lapse saamine on ikka kole isiklik asi ja selles osas ei tohiks kellelgi olla ütlemist, et vot lapsed peavad olema. Ei pea! Ja kogu see kuvand, mis ühiskond rasedusest on loonud... ei, ma ei lauala oodi, ikka ei laula ja ei tea kas hakkangi. Olen mehele öelnud, et ma teen seda vabatahtlikult veel üks kord, aga rohkem mitte - siis peab mulle peale maksma.
Sõbrannaga jutustamise peale jäin mõtlema kõige selle peale, kust ma siis läbi tulin (sellele, mis veel ees, ma esialgu ei julge mõelda).
Üks keerulisemaid asju raseduse alguses mu jaoks oli see, et see teadmine oma seisundist ei läinud kuidagi ära. Läksid magama teades, et oled rase ja ärkasid ja sõid ja toimetasid sama teadmisega. Jube tüütu on mõelda päevi ja päevi ühte sama mõtet... Kui mul on paar korda selle aja jooksul läinud korda unustada, et ma rase olen, siis see on olnud mulle tohutu kergendus. Ühtäkki ma siis nagu ei olegi enam midagi muud või erilist või lihtsalt inkubaator vaid ma olen naine, ma olen mina. Asja lihtsus on võluv.
Rasedusega ongi kuidagi nii, et naine ise jääb minu meelest suhteliselt varju, kogu tants ja traalivaali käib ikka selle kõhu ümber.
Veel oli keeruline kohaneda, et mingi pisikene idu kamandab kogu sinu aega ja olemist - sa ei ole enam sekunditki enese oma. Tema ütleb sulle, millal süüa, palju süüa, mida süüa, millal magada, millal sa saad nö omi asju teha (kui neid sul üldse enam on!) ja kui kaua. See ajas ikka nutma küll.
Ja siis see pidev muutumine. Oeh! Jõuda vaevu eelmise asjaga ära harjuda kui juba on uus käsil. Muidugi, nüüd, lõpu poole ma olen juba harjunud muutuste muutumisega ja selleks peaks vist iga last sooviv asperger end valmis panema. Oma keha suuruse ja kujuga kohanemine, kui ole harjunud, et sellel kunagi oli hoopis muu vorm on kohati päris keerukas. On päevi, kus ma ulun ja vingun nagu viimane nutunaine, sest mu keha on kohmakas ja ma ei jaksa asju nagu tahaks.
Kui naised kiidavad, et oh, lapse liigutused on nii vinge ja tore tunne.. noh, mina nutsin alguses kui ta aktiivsemaks muutus. See idee on kena, aga tunne ise, kui laps liigutas ebameeldiv. Nüüd ma olen jah, harjunud ja saan aru, et see on tema viis olla ja meiega suhelda ja see suhtlemise osa on tore. Ja ma hakkan natuke pabistama, kui ta on mõni päev tavalisest vaiksem.
Minu jaoks on rasedus protsess, mis tuleb lapse saamiseks lihtsalt läbi teha. Ei ma ei ütle, et kõik on jama - nii palju ilusaid riideid! :D Ja see vahepealne aeg on okei, kus midagi ei valuta, raske veel pole ja ei iivelda ka enam. Siis saab end jälle iseendana tunda ja rasedusel pole viga.
Ja mull emeeldib vaadata, kuidas mee smu kõrval isaks kasvab. See on nii ilus kasvamine! Või see, et ta vaatab mind aina rohkem tasakesi teise pilguga. Ma pidavat rühkima sinna kangelase tiitli poole küll...
See lapse ootus on meie jaoks suhte palju paremaks teinud, me oleme uuesti lähedasemaks saanud võimalik, et isegi rohkem, kui me kunagi oleme olnud (sh alguses). Meie kodu ehitub nüüd, mis on nii kaua seisnud niisama, A. on teinud otsuseid, mida ma kaua ootasin, et ta teeks. Beebi on meie majja juba praegu nii palju head toonud, et ma ei tea, mis juhtub siis, kui ta sünnib.
Pluss mina sain teada, miks ma iga aasta maikuuks nii kohutavasse emotsionaalsesse auku jõuan ja kukun.
Ja mul on hea meel, et mul on abikaasa, kes suhtub lapse saamisesse sedasi, et koos tegime, koos võtame vastu, koos vastutame. Alguses oli tal muidugi keeruline, sest muutused ei paistnud tema jaoks väga välja ja tal oli raske aduda ja teemaga tegeleda. Tema jaoks sai asi aina reaalsemaks seda mööda mida suuremaks mu kõht kasvas ja kui beebi end silmnähtavalt ja tuntavalt liigutama hakkas. Nüüd nad juba vestlevad õhtuti :).
TEISIPÄEVAST
Teisipäeval käisime perekooli loengul, kus räägiti sünnituse alguse tundemärkidest. Mehi oli vähemus. Meil oli pisut igavavõitu, sest ma olen palju lugenud ja nii umbes pooltest faktidest ka Andot teavitanud. Midagi ta siiski arvas, et ta teada sai. Noh, et kuidas täpselt ikka asjad olema peavad. Kõige huvitavam oli vimased 15 minutit, sest siis näidati, kui ebanormaalseid asendeid peab lapse pea võtma, et sealt välja saada. Appi.
Muidugi räägiti pikalt laialt erinevatest kehavedelikest, mis ühes naisest väljuda võib. Eesmises reas oli üks meesterahvas, kes hakkas mingi hetk ilmselgelt punastava (või oli tal palav, mis ei olnud reaalne sest kohe meie selja taga oli aken lahti). Jälgisin paare, et kuidas keegi käitub. Peale meie ja selle eesmise rea nägin ma veel kahte paari, kes olid koos tulnud. Hästi huvitav oli vaadata, kuidas kõik mehed oma naistega suhtlesid ja lähedust avadlasid va. see punastav eksemplar. Ta küll mingi hetk ütles vist midagi naisele ka, aga sellist asja, mida saaks kuidagi läheduseks nimetada, ma ei näinud. Üks paar naljatles ja üks paar olid nunnud, mees tegi naisele pai, kui räägiti sünnituse raskematest hetkedest ja andis niisama musi. Meie olime ka nunnud.
Ando arvates võinuks lektor natuke vähemate kordustega juttu rääkida ja ma olen nõus. Aga nagu Ando ütles, siis äkki ämmaemand muretses kirjanduses räägitud “shrinking braincells”-ide pärast, mis rasedatel naistel mingist nädalatest pidi peale hakkama.
Ma tunnistan ausalt, et ma tõesti tunnen seda. Ma teen mingeid asju ja nagu ei mõtle sealjuures. Näiteks lilli suudan ma kasta ikka nii, et kõik lainetab ojadena. Siis ma omastarust nõrutan nad ära, panen koha peale ja avastan, et jälle lainetab… Või siis mingi päev kui ma linnas käisin, parkisin auto ära ja hakkasin välja ronima. Õetütar oli auto kõrval ja vehkles midagi hirmsa hooga. Mina ei saanud üldse aru, mida ta vehib ja muudkui sahmisin edasi autost välja saamise suunas. Kuni ta röögatas, et kuhu sa sõidad?! Mismõttes, kuhu ma sõidan? Ma ei sõida kusagile ju, ma üritan autost välja saada… Siis alles sain aru, et auto vajub tagurpidi tagasi :D.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar