Pööre, beebi kasutusjuhend ja paanikahoog

Väisame usinalt mööda perekooli tunde. Nüüd on tulevasel issil ka luba vastsündinule ligineda, sest ta läbis vastündinu eest hoolitsemise koolituse ja seda vägagi edukalt - haigla näidisbeebil oli kõigest kaks luumurdu ja sedagi tühistest kohtadest - üks kord käsi, teine kord jalg, aga kuna pea  jäi otsa, siis sellest pole midagi.

Koolitus ise oli selline eee... noh ma ei tea. Umbes selles kohas, kus meile näidati slaide erineva kakaga mähkme sisudest, punnidest, kollastest ja väga koleda krimpsus näoga beebidest ning lisati sinna otsa veel, et naistel võivad tulla imetamisest nibulõhed, mis on valusad, sosistasin mina mehele, et äkki me saadaksime selle beebi emalaevale tagasi....

Ja siis saabus koht, kus räägiti sellest, et mõni beebi, ei kaka kolm päeva ja kui ta seda teeb siis.... edasi tuli slaid, kus titt oli kurguauguni end täis laksnud. Järgmiseks tuli perel võtta oma mängubeebi ja ta vanni panna. Ando üritas seda titte ikka hirmsasti mulle sokutada (ei tea, kas reaalelus hakkab ka nii olema?) ja mina andsin talle selle tagasi ja teatasin, et ise ta tahtis koolituda, harjutagu siis. Noh, ämmaemand ütles, et võtke beebid riidest lahti! Ando võttis sipukad jalast ära ja pani tite ühes kakaste mähkme ja pluusega kõige täiega vanni....ma seletan talle kõrvalt: "Sa pidid ju ta riidest lahti võtma!" Mees vastab porinal: "Ma võtsin ju! Sipupüksid on ju jalast ära!"

Muidugi tarkust, mida varem ei teadnud, sai sealt ka, selles suhtes väga asjalik koolitus, soovitame noortele vanematele julgelt minna. Nii et selles suhtes ei ole ühtki laidusõna. Ja küllap nüüd on tulevane issi ka natuke asjas julgem, sest tema teatas, et kui tema saab, et kui vähegi võimalik, siis tema võtab beebi koos kasutusjuhendiga. Noh, seda talle anti tervelt poolteist tundi ;).

Kahe koolituse vahepeal oli paus ja me käisime söömas ning ta ostis endale lehe kaasa arvates, et vette sünnituse jutt on rohkem minu teema ja et ta kuulab poole kõrvaga pealt ja siis loeb samal ajal lehte. Koolitus osutus nii põnevaks ja sisukaks, et ta ei näinud oma lehest ridagi.

Ahjaa, siis ühel koolitusel, kus me käisime enne neid kahte räägiti meile kuidas sünnituse algust ära tunda.  Mehi oli vähemus. Meil oli pisut igavavõitu, sest ma olen palju lugenud ja nii umbes pooltest faktidest ka Andot teavitanud. Midagi ta siiski arvas, et ta teada sai. Noh, et kuidas täpselt ikka asjad olema peavad. Kõige huvitavam oli viimased 15 minutit, sest siis näidati, kui ebanormaalseid asendeid peab lapse pea võtma, et sealt välja saada. Appi. Sel ajal oli mees muidugi väljas telefoniga vestlemas... 

Muidugi räägiti pikalt laialt erinevatest kehavedelikest, mis ühes naisest väljuda võib. Eesmises reas oli üks meesterahvas, kes hakkas mingi hetk ilmselgelt punastama (või oli tal palav, mis ei olnud reaalne sest kohe meie selja taga oli aken lahti). Jälgisin paare, et kuidas keegi käitub. Peale meie ja selle eesmise rea nägin ma veel kahte paari, kes olid koos tulnud. Hästi huvitav oli vaadata, kuidas kõik mehed oma naistega suhtlesid ja lähedust avadlasid va. see punastav eksemplar. Ta küll mingi hetk ütles vist midagi naisele ka, aga sellist asja, mida saaks kuidagi läheduseks nimetada, ma ei näinud. Üks paar naljatles ja üks paar olid nunnud, mees tegi naisele pai, kui räägiti sünnituse raskematest hetkedest ja andis niisama musi. Meie olime ka nunnud.

Ando arvates võinuks lektor natuke vähemate kordustega juttu rääkida ja ma olen nõus. Aga nagu Ando ütles, siis äkki ämmaemand muretses kirjanduses räägitud “shrinking braincells”-ide pärast, mis rasedatel naistel mingist nädalatest pidi peale hakkama. Ja seda ma tõesti tunnen, et on hakanud.... Ma teen mingeid asju ja nagu ei mõtle sealjuures. 

Näiteks lilli suudan ma kasta ikka nii, et kõik lainetab ojadena. Siis ma omastarust nõrutan nad ära, panen koha peale ja avastan, et jälle lainetab… Või siis mingi päev kui ma linnas käisin, parkisin auto ära ja hakkasin välja ronima. Õetütar oli auto kõrval ja vehkles midagi hirmsa hooga. Mina ei saanud üldse aru, mida ta vehib ja muudkui sahmisin edasi autost välja saamise suunas. Kuni ta röögatas, et kuhu sa sõidad?! Mismõttes, kuhu ma sõidan? Ma ei sõida kusagile ju, ma üritan autost välja saada… Siis alles sain aru, et auto vajub tagurpidi tagasi :D.

Pööre

Otsustasin eile, et lähen sõbrale külla ja lootsin, et tema hobune Juku on nii lahke, et on nõus paksu natukene aega seljas hoidma. Ma tõesti igatsen hobuseid nii väga, et... nojah. Muidugi, paks läks selga ja sõber polnud kade ka - talutas hobust eest, mina lakast kinni ja niimoodi me siis jalutasime seal. Ratsutamiseks seda ilmselgelt minu jaoks nimetada ei saa, aga midagi see siiski oli ja oi kui hea!

Lisaks niisama naudingule jälle hobuse seljas olemisest ma tundsin kuidas mu vaagna ja selgrooga toimus midagi - mind venitati ja venitati igatepidi. Ja selg, mis mulle oli viimased päevad koormusest kangesti häda teinud, aina lõdvestus ja lõdvestus ja lõdvestus. Oeh.

Öösel kodus tundsin ma sõrmi või pakitsust või kes teab mida täpselt kohas, mis oli eee.. no pole tähtis, ja peale seda hakkasin ma uurima, kas mul on kõht ikka alles, kas ma olen ikka endiselt rase? Sünnitanud ma ei olnud, selles olin ma ka läbi une kindel. Ja nii ma uurisin end aga uni tuli ja ei jõudnudki täpselt selgusele, mis oli juhtunud. Mingil põhjusel X suutsin ma äkki väga kergelt külge pöörata ja jube hea olla oli.

Täna hommikul leidis Ando mind jälle end peegli eest uurimast ja küsis, et kas ma vaatan nüüd peale igat vetsus käiku, kas kõht on väiksem... No aga oli ju! Pealegi tundsin ma esimest korda beebi jalgu kuskil päikesepõimiku juures, mida ma kunagi varem polnud tundnud. Kõndimine on ka kergem. Kahtlustasin, et nüüd siis lõpuks on beebi otsustanud, et on aeg sättida end peaseisu ja jääda ootama, millal välja lastakse. Jube õigel ajal! Homme on meil korraline arstivisiit ja siis äkki oleks nad hakanud teda ise kuidagi keerama ja pöörama ja väänama, mis oleks kole jube olnud.... Minu kahtlusi kinnitas ka sõbranna, kelle juurde ma hommikul kohvile läksin, et kõht on lõpuks alla ära vajunud.

Paanikahoog

Peale kohvi läksime me sünnitushaiglasse tasulise ämmaemandaga kokku saama. Meid viidi ühte vabasse sünnitustuppa ja näidati kõik ära, mis seal on ja mis peaks kaasa võtma ja ma sain istuda ka järil - väga lahe, et nii sai uurida  ja proovida. Minu üllatuseks oli see  järi väga madal, ma olin kogu aeg arvanud, et see on selline rohkem tooli kõrgusel aga see seal oli pigem taburet. Siis öeldi, et mehed pannakse sinna taha istuma, kui nad tahavad ja seletati ära, et kuidas nemad sinna saavad - kas siis kott-toolile vms. 

Meie sünnitusplaan vaadati üle ja selgitati, et kui me haiglasse tuleme, siis peame selle registratuuri andma ja see lisatakse meie "haigusloole". Noh, see selleks. 

Aga see kogemus ja uus koht jne... Teate, kui ma muidu mõtlen ja tunnen, et ma olen absoluutselt normaalne inimene, siis sellistes kohtades, kus ma ei ole elu sees käinud ja olukordades, milles ma pole elu sees olnud, saan ma aru küll, miks mulle see aspergeri diagnoos pandi - siis ma käitun ikka nagu totaalne napakas. Kruvin oma kleidi äärt üles ja olen üldse natuke imelik. Kui me sealt uksest välja tulime ja trepist alla hakkasime tulema, siis ma ahmisin aint õhku - sinnamaani olin püüdnud väga viisakaks ja normaalseks  jääda. Ja see ärevus ei läinud veel mitu tundi üle. No ma ei tea kuidas ma sinna sünnitama lähen :(. Õnneks on meil veel üks tuur enne sünnitust sinna majja - siis tehakse selline maja tutvustusring perekooli poolt. 

Ja ma saan aru, et tegelikult tuleb mul end valmis panna ootamatusteks, et asjad ei käi päris nii nagu mina olen enda jaoks valmis mõelnud või enda peas selgeks mõelnud. Võib minna ka teisiti. Kuigi, mul on südames selles osas, mis sünnitust puudutab, väga suur rahu. Isegi ei tea täpselt miks aga on ja see on tegelikult hea. 

Veel sattusin ärevusse täna õhtul, kui me saabusime poest koju uute kapinuppudega ühele vanale kapile, millest peab saama meie lapsele kapp. Ma ei saanud tükk aega aru, miks A. ei taha sellest kapist loobuda või mis asi sellega on ja mis imelik klapp sellel kapil on ja muudkui jahvatasin aga uuest kummutist.... Selgub, et tema isa oli selle teinud, kui tema sündis ja see klapp on mähkimisalus. See muutsi muidugi tugevasti kogu asja. Kui ikka vanaisa tehtud, siis ei lähe see kuhugi ära viskamisele ja jääb lapse kapiks. Me ainult veidike tuunime seda ja parandame katkised kohad ära. Kapinupud sealhulgas, sest nii mõnedki olid ära kukkunud ja ei tahtnud kuidagi püsida.

A. pani uued nupud ette ja lubas pidulikult mul lapse asjad sisse panna. Võtsin õetütre appi ja hakkasin aga hoogsalt siis kõiki asju sorteerima, mis mulle kokku toodud on. Oeh! Oli lihtne võtta 3 suurust ja siis selle järgi võtta või jätta, aga kuidas sa edasi neid paigutad? Lõpuks saime sellega hakkama. "Milliseid asju sa kõige enam kasutad?" küsis minult mu abiline. No appike - kust ma tean! Ja ma avastasin, et mul pole õrna aimugi, millised riided ikka täpselt lapsele haiglasse kaasa tulevad, sest tõesti - kust mina tean, milline on ilm?  Ja nii ma sattusin uuesti kergesse ärevusse, et ma ju ei tea, mida kõike meil tegelikult sellest hunnikust üldse vaja minema hakkab või kui palju... Õe lastest on ikka väga palju möödas, tuleb tunnistada... :(. 

Igatahes mõned asjad ma tõstin juba kõrvale, mis haigla kotti pakkimisele lähevad. Homme lähen puuduolevaid asju uurima ja ostma. Ja ma seedin ja mõtlen seda asja rahulikult järele. Vast ei lähe väga valesti...

Ühtlasi uurin, kuidas töötab meie uus mõte osta esialgu hoopis selline pisike enda voodi kõrvale pandav hälliline:

Meil ongi puudu veel voodipesu, mähkmed, beebi hügieenitarbed ja mõned asjad mulle ning A.-le haigla tarbeks.

Ja ma tahaksin juba teda hoida. Täna hommikul kiskus pisara silma, et veel ei saa... Vot nii peast tegelane olen.