Laupäeval käisme Gerdaga Bee juures tassikest teed joomast. Külaskäik oli küll kühike, aga väga tore. Ma loodan, et ma oma hajevil olekuga Beel päris kopsu üle maksa ei keeranud ja me oleme ka edaspidi oodatud. Laps võlus ta igatahes ära. Millega täpselt, ei hakka ma laialt arutama :P. Siis käisime Lu-l külas kandelina sidumist õppimas. Veelkordsed tänud Lu-le! Alguses tundus jube keeruline, aga siis peale paari korda nukuga proovimist katsetasin lapsega ka. Koju jõudes sidusin kohe uuesti, et meelest ei läheks ja pühapäeval põrutasime julgelt kirikusse.
Kuna ta nii väike veel on ja kirjade järgi justnagu ei tohiks veel rahva kogunemistel käia, vältimaks areneva imuunsusüsteemi kontakti erinevate võõrastega ja et ei koormaks lapse meeli üle, siis kandelina oli minu jaoks päästev vahend. Lu ütles, et see annab lapsele võimaluse välismaailmast ära peituda ja selles osas on tal väga õigus. Vajadusel tõmban lina ülemise ääre kapuutsiks pähe ja ei paista päike näkku ega sega teda ümbritsev, kui ta väsinud on. Lisaks omab enda külge rinnale seotud laps sellise kerge psühholoogilise effekti teiste inimeste jaoks - nad justnagu katsuksid mind, kui nad puudutada tahavad ja nii on neid niisama varbast sikutajaid pisut vähem.
Gerda magas kõik see kaks või kolm tundi mis me kirikus olime, linas ja oli pärast ülimalt heas tujus. Mina sain jälle omade inimeste ja tuttavate nägude keskel olla, laulda ja kuulata sõna ja see tekitas täitsa inimese tunde.
Täna käisime linnas, sest mul oli vaja notaris käia ja siis peale söötmist, kui laps hakkas tukkuma jääma, sidusin ta jälle linasse ja läksime sööma. Kahjuks ma ei oska veel nii hästi siduda, et kõik asjad korraga head saaksid. Selja pealt jäi natuke lõtv ja siis ma heljusin sellega toidukohani ja tagasi suht ebakindlal sammul ja olin üldse natuke kohmakas täna. Muidu oli täitsa tore süüa sooja toitu kahe käega. Vähemalt ma üritasin, kuni ma loobusin viisakusreeglitest st noast, sest mu linast seotud "kõht" jäi mulle ette ega lasknud lauani kummarduda. Püüdsin kuidagi küljega, aga see ei olnud ka päris hea veel, aga küll ma õpin. Ühel hetkel sain ma A-lt väga laitva pilgu osaliseks: "No kuule!" Vaatasin teda juhmilt, et mis ma valesti tegin? Tema jõllitas suurte ja tähendusrikaste silmadega lapse pead. Ma siis vaatasin ka - noh, jah..see oli tõepoolest jõllitamist vääriv. Beebi juustes oli suur tükk salatit. Pühkisin selle kenasti maha ja elu läks edasi. Hiljem, kui oli sõõrikute kord, siis sain ma uuesti laitva pilgu osaliseks - nüüd oli lapse peas pisut tuhksuhkrut... No mis seal ikka. Kuidas muidu tüdrukud maasikavahuks, või mis see oli hakkavad, kui suhkrut peale ei raputata? Kahjuks ei lõhnanud laps hiljem sugugi magusalt vaid pigem nagu päevapraad...
Mulle meeldib temaga väljas käia ja talle meeldib autoga sõita. Meie tantsukaart on juba meeldivalt täidetud erinevate küllakutsetega ja külla tulla tahtjatega. Juba sel nädalavahetusel on meil ees üks väga väga tore taaskohtumine - ämmaemand, kes meie sünnituse kõrval oli ja Gerda vastu võttis, tuleb meile külla :)
Kuna ta nii väike veel on ja kirjade järgi justnagu ei tohiks veel rahva kogunemistel käia, vältimaks areneva imuunsusüsteemi kontakti erinevate võõrastega ja et ei koormaks lapse meeli üle, siis kandelina oli minu jaoks päästev vahend. Lu ütles, et see annab lapsele võimaluse välismaailmast ära peituda ja selles osas on tal väga õigus. Vajadusel tõmban lina ülemise ääre kapuutsiks pähe ja ei paista päike näkku ega sega teda ümbritsev, kui ta väsinud on. Lisaks omab enda külge rinnale seotud laps sellise kerge psühholoogilise effekti teiste inimeste jaoks - nad justnagu katsuksid mind, kui nad puudutada tahavad ja nii on neid niisama varbast sikutajaid pisut vähem.
Gerda magas kõik see kaks või kolm tundi mis me kirikus olime, linas ja oli pärast ülimalt heas tujus. Mina sain jälle omade inimeste ja tuttavate nägude keskel olla, laulda ja kuulata sõna ja see tekitas täitsa inimese tunde.
Täna käisime linnas, sest mul oli vaja notaris käia ja siis peale söötmist, kui laps hakkas tukkuma jääma, sidusin ta jälle linasse ja läksime sööma. Kahjuks ma ei oska veel nii hästi siduda, et kõik asjad korraga head saaksid. Selja pealt jäi natuke lõtv ja siis ma heljusin sellega toidukohani ja tagasi suht ebakindlal sammul ja olin üldse natuke kohmakas täna. Muidu oli täitsa tore süüa sooja toitu kahe käega. Vähemalt ma üritasin, kuni ma loobusin viisakusreeglitest st noast, sest mu linast seotud "kõht" jäi mulle ette ega lasknud lauani kummarduda. Püüdsin kuidagi küljega, aga see ei olnud ka päris hea veel, aga küll ma õpin. Ühel hetkel sain ma A-lt väga laitva pilgu osaliseks: "No kuule!" Vaatasin teda juhmilt, et mis ma valesti tegin? Tema jõllitas suurte ja tähendusrikaste silmadega lapse pead. Ma siis vaatasin ka - noh, jah..see oli tõepoolest jõllitamist vääriv. Beebi juustes oli suur tükk salatit. Pühkisin selle kenasti maha ja elu läks edasi. Hiljem, kui oli sõõrikute kord, siis sain ma uuesti laitva pilgu osaliseks - nüüd oli lapse peas pisut tuhksuhkrut... No mis seal ikka. Kuidas muidu tüdrukud maasikavahuks, või mis see oli hakkavad, kui suhkrut peale ei raputata? Kahjuks ei lõhnanud laps hiljem sugugi magusalt vaid pigem nagu päevapraad...
Mulle meeldib temaga väljas käia ja talle meeldib autoga sõita. Meie tantsukaart on juba meeldivalt täidetud erinevate küllakutsetega ja külla tulla tahtjatega. Juba sel nädalavahetusel on meil ees üks väga väga tore taaskohtumine - ämmaemand, kes meie sünnituse kõrval oli ja Gerda vastu võttis, tuleb meile külla :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar