Lapse saamine on minu jaoks olnud totaalne enese elu ära andmine, kus järele ei jää mitte midagi, mis mul enne oli. Kõik on maha lammutatud, segi paisatud, millekski muuks muudetud. See on olnud minu jaoks ikka väga väga raske taluda. See, kui sa oled 24/7 tundi inimlutt, meierei ja põsesoojendaja, sest oled otsustanud, et su laps peab saama nii palju lähedust, kui ta vajab. See, kui sul ei ole enam mitte mingisugust isiklikku ruumi (füüsilist sh); kui sul ei ole enam sõnavaras kohta sõnale “minu”; kus sul ei ole enam kohta ega aega mõelda “tähtsatele asjadele” nagu raseeritud jalad või kenad pluused, mis ei oleks piimaplekilised; kus sa pead õppima väärtustama igat sekundit, mis sul vaba on, sest kui see läheb mööda, on see kadunud, otsus, mida selelga teha, peab olema enne tehtud; see, kui sa pead sööma sooja toitu, jooma külma teed või kohvi. See, kui sa oled võimeline istuma mitu tundi liikumatult ühes asendis, samal ajal kui sul on kohutav janu või pissihäda - mitte millelgi pole tähtsust, kui lapsel on vaja, et sa paigal oleks ja end ei liigutaks. Ka torm või tuul võiks ümber kõige külmakraadidega ümber möllata - sa võtaks seljast oma jope ja paneksid selle lapsele ka siis, kui sa ise jääksid vaid õhukese särgi väele.
Isegi kui sa varem tead, et elu muutub, laps muutub keskmeks jne ei kujuta sa kuidagi ette, mil moel võib sind emotsionaalselt mõjutada kõik, mis edasi toimuma hakkab. Kas suudate kujutleda, kuidas oleks elu ilma elektrita? Või kui orkaan käib üle ja enam mitte midagi pole järgi - kõik see, mida sa teadsid või mida sa tundsid, on haihtunud. Vot täpselt selline tunne mul ongi nagu elektrit ei ole...
Isegi kui sa varem tead, et elu muutub, laps muutub keskmeks jne ei kujuta sa kuidagi ette, mil moel võib sind emotsionaalselt mõjutada kõik, mis edasi toimuma hakkab. Kas suudate kujutleda, kuidas oleks elu ilma elektrita? Või kui orkaan käib üle ja enam mitte midagi pole järgi - kõik see, mida sa teadsid või mida sa tundsid, on haihtunud. Vot täpselt selline tunne mul ongi nagu elektrit ei ole...
Ma kõiguks nagu kuskil oma vana elu varemetel, kus ma pean koristust tegema ja uut rajama hakkama. Ja ma püüan, väga püüan ning kerge see ei tundu. Sest vahepeal on vaja võidelda aasta läbikukkuja tiitlitga, sest kui sa ei tea enam, milline su elu on või hakkab olema või kes sa selles uues elus oled ja kus hakkab olema sinu koht selles elus, siis seni defineerid sa end veel läbi nende vanade mudelite. Ja läbi nende vanade mudelite tundun ma endale küll vahepeal läbikukkujana naisena, perenaisena, sõbrana, ühiskonna liikmena, emana... Võimalik, et need olid siis nii tühised, või vähepüsivad et neid sai sedasi minema pühkida... Üldse on see kuidagi väga uskumatu, kui lihtsalt saab tervet elu minema pühkida, tühiseks muuta.
Õnneks olen ma tasapisi hakanud leidma ka neid uusi niidiotsi, mille järgi võib mu uus elu hargnema hakata. Näiteks olen ma hakanud paluma A.-l võtta beebi hommikuti endaga süüa tegema, et mina saaksin paarkümmend minutit voodis uneleda, lakke vahtida ja mõelda kes teab mida. Minu jaoks on nii oluline MÕELDA. Ma ei suuda tormata ja tormata ja tormata hetkegi peatumata ja mõtlemata, isegi kui ma mõtlen millelegi täiesti suvalisele ja mõttetule, aitab see siiski kogu mu ülejäänud aju korrastada.
Veel avastasin, et see suur tuul on mõjub positiivselt ka mu riidekapile üldiselt. G. ja A. käisid meil pühapäeval külas ja sel ajal, kui nemad last mummutasid, sortisin mina omi riideid, et mida jätta seisma kuni mu keha taastub, mida anda ära, mida visata ära ja mida panna internetti müüki. Pean tunnistama, et enamik sellest varasemalt juba kapist välja võetud asjadest läks kuskile mujale hunnikusse, kui säilitamisele. Avastasin, et minu kapis on olnud VÄGA palju asju, mille kohta ma isegi ei tea, miks need seal on - ma ei kanna neid või on need minust välja kasvanud või siis mina neist välja kasvanud, sest need ei lähe minuga enam kokku. Nii läksidki säilituskasti vaid tõelised lemmikud ja ülejäänud asjadega tegin lihtsalt julma. Mis ühtlasi tähendab, et mul tuleb hakata poodidest otsima uusi lemmikuid, mis praeguse minuga ka kokku läheks. Kui tihti me ikka võtame kätte ja viskame peaaegu kogu oma garderoobi minema? Lapse saamine on andnud mulle selleks hea võimaluse olla kriitiline ja seda teha.
Arvutist olen ma ka palju eemale jäänud, mis tähendab seda, et mu ellu tuleb tagasi palju suhtlemist reaalelus - kohvitassid, aiapeod ja külaskäigud. See on tore, see on asi, mida ma tegelikult südames olen igatsenud. Varem oli lihtsalt nii lihtne arvutisse ära eksida...
Ma olen avatud ja ootan ja vaatan, mis elu minu jaoks toob. Iga sünd käib ju ikka valu ja pisatatega pooleks. Ka uue elu sünd nii kaudselt kui otseselt. Ja ma arvan, et kõik see puhastus, mis mu ümber toimub, on lõppkokkuvõttes hea. Ma nagu alustaksin täiesti otsast, uue eluga. Ma pean leidma uued mudelid ja mõtestama väga palju enda elus ringi, uuendama. Mida aeg edasi, seda rõõmsamaks ma selle võimaluse üle muutun.
Õnneks olen ma tasapisi hakanud leidma ka neid uusi niidiotsi, mille järgi võib mu uus elu hargnema hakata. Näiteks olen ma hakanud paluma A.-l võtta beebi hommikuti endaga süüa tegema, et mina saaksin paarkümmend minutit voodis uneleda, lakke vahtida ja mõelda kes teab mida. Minu jaoks on nii oluline MÕELDA. Ma ei suuda tormata ja tormata ja tormata hetkegi peatumata ja mõtlemata, isegi kui ma mõtlen millelegi täiesti suvalisele ja mõttetule, aitab see siiski kogu mu ülejäänud aju korrastada.
Veel avastasin, et see suur tuul on mõjub positiivselt ka mu riidekapile üldiselt. G. ja A. käisid meil pühapäeval külas ja sel ajal, kui nemad last mummutasid, sortisin mina omi riideid, et mida jätta seisma kuni mu keha taastub, mida anda ära, mida visata ära ja mida panna internetti müüki. Pean tunnistama, et enamik sellest varasemalt juba kapist välja võetud asjadest läks kuskile mujale hunnikusse, kui säilitamisele. Avastasin, et minu kapis on olnud VÄGA palju asju, mille kohta ma isegi ei tea, miks need seal on - ma ei kanna neid või on need minust välja kasvanud või siis mina neist välja kasvanud, sest need ei lähe minuga enam kokku. Nii läksidki säilituskasti vaid tõelised lemmikud ja ülejäänud asjadega tegin lihtsalt julma. Mis ühtlasi tähendab, et mul tuleb hakata poodidest otsima uusi lemmikuid, mis praeguse minuga ka kokku läheks. Kui tihti me ikka võtame kätte ja viskame peaaegu kogu oma garderoobi minema? Lapse saamine on andnud mulle selleks hea võimaluse olla kriitiline ja seda teha.
Arvutist olen ma ka palju eemale jäänud, mis tähendab seda, et mu ellu tuleb tagasi palju suhtlemist reaalelus - kohvitassid, aiapeod ja külaskäigud. See on tore, see on asi, mida ma tegelikult südames olen igatsenud. Varem oli lihtsalt nii lihtne arvutisse ära eksida...
Ma olen avatud ja ootan ja vaatan, mis elu minu jaoks toob. Iga sünd käib ju ikka valu ja pisatatega pooleks. Ka uue elu sünd nii kaudselt kui otseselt. Ja ma arvan, et kõik see puhastus, mis mu ümber toimub, on lõppkokkuvõttes hea. Ma nagu alustaksin täiesti otsast, uue eluga. Ma pean leidma uued mudelid ja mõtestama väga palju enda elus ringi, uuendama. Mida aeg edasi, seda rõõmsamaks ma selle võimaluse üle muutun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar