Vaatasime Seksi ja linna viimaseid osasid, kus Carrie kunstnikust elukaaslane ta aina omapead jättis. Ma tean seda tunnet... Sa lükkad kõik enda asjad kuhugi taha poole, et olla teisele toeks, teha teisele meelehead. Ja kui sa enam ei jaksa ning palud, et sind märgataks öeldakse: "Aga selline ma olen." . Carrie'l oli julgust öelda, et äkki me peaksime vaatama, milline mina olen. Paljudel naistel pole... Paraku ei toimi see ütlemine selliselt nagu seal. Enamasti kiidavad eesti mehed selle peale: " Kui sulle ei meeldi, mine ära!".
Okei, see üks liik mehi, kes lihtsalt emotsionaalselt alaarenenud. Aga see teine? See kes on harjunud üksi olema? Kes on pikalt teinud kõike, mida iganes ta on tahtnud, nii nagu ta on tahtnud? Hakkasin mõtlema, et äkki on olemas teatud vanus, kust maalt mehed enam ei suudagi end siduda normaalselt? A la 35? Nad on lihtsalt nii harjunud ja nende harjumused on neisse niivõrd kivistunud, et nad ei taha ega kavatse enam naise pärast midagi muuta. Kas armusuhted kaotavad teatud vanuses oma võlu või vajaduse? Kas enne 30 aastaid me lihtsalt tähtsustame pere loomist üle?
Või äkki on seegi mingi sort emotsionaalsest arenematusest? No kui on suhtumine, et mul on kõik nii nagu mina tahan, aga naine ja pere võiks ka kuskil olla, kuid nii, et nad mind ei häiri. Tahtmine saada kõike head korraga endast midagi andmata. Võttes naist ja lapsi nagu asja või ühiskondlikku staatust... Kas see on mugavus või emotsionaalne taandareng?
Sellised küsimused tekkisid mulle pähe...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar