Reede

Ma ei jaksa oodata, kuni ma töölt ära saan. See oma aeg on ikka mingi täiesti müstiline asi. Selle nädalaga olen ma end peaagu suvisest tööväsimusest välja maganud. Ja vastik mõelda, et esmaspäeval hakkab jälle otsast. Ma olen nõus artikleid kirjutama või tegema teles tööd, aga mitte olema enam seal. Lihtsalt ei jaksa. Ja ma olen kurb ja mures, mis saab minu koolist sedasi.

Aga homme on mul ARK-i teooriaeksam. Ütleme nii, et pabistan jah natuke, sest load muutuvad sügise tulles üha olulisemaks. Koolis oleks lihtsam käia ja Böffi on ka liiga kaua kodus vedelenud juba. Talle oleks mingit trenni vaja, aga ma lihtsalt ei jaksa seda kasti pidevalt seljas tarida ja need marsajuhtide nägude tegemised tüütavad samuti ära. Pealegi on autos koeral ka mugavam. Peale trenni oleks see juba nagu pool kodu ja saab kohe puhkama hakata. Eriti et ta ei pea sõidu ajal enam kastis passima, sest ma tegin talle turvavöö jaoks spetsiaalse rihma. Kui kuskile näitusele satume, siis äkki ostame originaali ka, aga praegu ei näe ma vajadust. See ajab asja täitsa ilusti ära. Kui tarvis pidurdada, siis saab, ilma et koer kusagile esiklaasi lendaks ja mind ei pääse ta ka segama. Samas ei takista see tal aknast välja vahtimast.

Koera jaoks olen ma ka piisavalt kaua kodus olnud, et mind jälle pereliikmena tunnistada ja ta on jälle uskuma hakanud, et minu juurde tasub oma palvetega tulla. Vahepeal olin ma mingi võõras, kes kodus ainult magamas käis. Päris jube ikka, kui oma koer nii arvama hakkab. Ja õhtune rõõmukiljumine mind nähes ei olnud ka päris normaalne.

***
Eile hakkasime tugitoolidel katteid vahetama. Vana mööbliriie maha ja uus peale. Täiesti uskumatu, milliseks võib poroloon ajaga muutuda! Ma tõesti ei tea, kui vanad need tugitoolid on, aga see mis sealt välja tuli, oli ikka räme küll. Ainult üks kleepuv pudru, mis pestes ei tahtnud ka pärast maha tulla. Kuna kassi teod vajasid natuke klaarimist, siis jõudsime ainult pool valmis. Osa polstrist, mis kannatas, läks pessu. No kassil oli vaja korra kätte maksta selle eest, et ma liiga kauaks kodust ära läksin. Aga see osa, mis vahetatud, näeb soliidne välja küll ;). Äkki ei peagi neid ära viskama.
Eile kui ma seda tugitooli lammutama hakkasin, mõtlesin, et pidanuks seda varem alustama, sest kohe kohe tuleb Ando koju ja siis läheb kahe lõvi targutamiseks lahti. Mis kohati on muidugi naljakas ja huumoriga võetav, aga vahel väga tüütu. Sellesmõttes tüütu, et me mõtleme nii ühtemoodi ja probleemide korral pole vahel mittemingit abi sellest, kui teine täpselt nendele samadele järeldustele jõuab, samad sammud läbi teeb, mida üks just äsja enne teda juba tegi. No ja kui ta koju tuli, siis mis te arvate mis juhtus? :D
Mul mõistus kuidagi ei võtnud kohati seda vene värki, et kuidas see kinni kruvitud jne. Olin mitu korda juba ümber selle käinud, keeranud pea ülespidi ja alaspidi, toppinud käsi igale poole koos taskulambiga ja ilma. Kirunud, vandunud ja samal ajal kangutanud igasugu võimalikke juppe. Mõelnud välja umbes kümme erinevat skeemi kuidas seda lahti teha ja siis jälle istunud nõutult.

Siis tuli musi koju. Küsisin tema käest, kas ta teab. Alati sellisel puhul ta ei vasta et ta teab, vaid ta hakkab seda teadmist leiutama. Ei saa ju ometi öelda, et ma ei tea (eriti kui lõviemand hädas on) :D. Niisiis, käis ta mitu korda ümber tugitooli, keeras seda ülespidi ja alaspidi, toppis käsi igale poole, ilma taksulambita. Ei kirunud ega vandunud aga mõmises ja samal ajal kangutas igasuguseid nuppe püüdes leiutada umbes kümmet erinevat skeemi kuidas seda lahti teha. Kogu tema üritust saatis minu piiksumine kõrvalt iga järgmise etapi eel: "Musi, ma tean seda juba!", "Musi, ma tegin seda juba!" või "Musi, see pole midagi uut, proovitud juba!". Vahel kui ma meid niimoodi askeldamas vaatan, siis tundub mulle nagu me oleks mingist komöödiafilmist välja astunud.

Lõpuks ajasin ma ta kööki hoopis oma kõhu eest hoolitsema, sest ta kippus väga mu alustatud tööd üle võtma, ise samal ajal selgitades, kuidas see naelade välja võtmine on ikka üks raske, tüütu ja keeruline töö, ausõna!

Edasi ei andnud tal hing ikkagi rahu ja ta sebis kuskilt mingi topsi, kuhu ma sain panna erinevad jubinad, mis tooli küljest tulid. Järgmiseks seisis ta köögiuksel, näris miskit ja teatas, et tema leidis meis siiski erinevuse. Et kui ta miskit teeb, siis on süsteem vähemalt, mitte selline segadus. No minu arvates lammutamisel segadus ongi lahe :P. Aga nii naljakas on vaadata, kuidas mees käib toas nagu tulistel sütel ringi, kui naine miskit nö meestetööd teeb :D.

***
Üks õhtu käis mul sõbranna külas, kes rääkis mulle, kuidas ta oli oma juuksurile öelnud, et tema sõbrannal on selline mees, kelle arvates naine on alati armas ja nunnu jne. Isegi siis kui naine täiesti täis peaga nägupidi mutta kukub, vaatab mees teda armunud pilguga, läheb pühib naise näo mudast puhtaks ja ütleb: " Kallis, läheme nüüd koju tuttu,". Mulle see lugu igal juhul väga meeldis :D. Aga mõte käis küll peast läbi, et äkki ma peaks vähem jooma. Nii jäigi minu selleõhtuseks piiriks poolteist klaasi veini. Küll on tore, kui on sellised sõbrannad, kas pole? :D

Nii, Böffi meelitab mind õue, seega pean praeguseks lõpetama.