ESMASPÄEV
Sain täna oma uue passi kätte. Väga veider on, olgem ausad. Peale selle, et pilt on nagu plärakas, mida on pool lehte täis, on see veel punane. Vanal Eesti ajal olid punased passid litsidel, hiljem teadagi miks. Mis siis nüüd nagu on – kas ma olen prostituud või kolisin Venemaale nõukaaega tagasi või olen ma lits nõukaajas? Täitsa haige värk.
Ja siis veel on see pass mingi biokeemiline või bioloogiline pass (mina pole sünnitanud, ausõna), mis pidi kergendama isikutuvastust. Ja siis see tädi seal vaatas, et kas ma tean sellest midagi ja ütles arvutisse vaadates, et oi, aga meremehepass on teil veel vana. Vahel on mul tunne, et ametnikud tahavad inimesi hirmutada näidates, mida kõike on võimalik meist teada saada.
Aga mõnusatest ja toredatest asjadest. Täna algas kool. Nagu paljud teised toredad inimesed, istusin ka mina meie kooli suures aulas ja kuulasin tähtsate ninade kõnesid. Seesama värelus oli hinges ja rõõm seal olemisest, mis kahel eelmiselgi aastal. Ainult, et suhtumine on teine ja mulle meeldib praegune suhtumine rohkem. Muidugi võimalik, et oma osa on ka sellel, et ma olen terve ja suures inimmassis olemine ja nendega suhtlemine valmistab mulle nüüd palju rohkem rõõmu ja ma tunnen end peale seda paremini kui varem.
TEISIPÄEV
Jälle koolis. Jube pohmell on. Õudus noh. Eile sai pandud brändit alla ja veini peale – no ma pole normaalne.
Ma igatsen oma kursust. Nii tore oli neid täna näha. Ilmselt võtan osad ained järgmisest aastast ka, siis saan nendega veel koos olla. Ma ei tea muidugi midagi sellest uuest ja tõenäoliselt läheb mul nende tundmaõppimisega aega, sest mul on kaks ainet tehtud ja võimalik, et saan muidu ka natuke lihtsamalt osadest ainetest läbi. Näiteks homme peavad nemad hommikust peale tulema, aga mina pean minema alles õhtuks.
Üks õppejõududest meenutab mulle ülevalt naabrit. Eelmine aasta eI meenutanud, aga see aasta küll, sest ta on oma juuksed pikaks kasvatanud. Ja tal on kah mingid omad kiiksud. Töö ajal ei tohi ruumis rääkida, selle eest on kohe mittesooritatud ja kui keegi teeb sinu pealt maha, ilma, et sa tähelepaneks, siis kukud ka läbi. Erilahe.
Aga laevalt tulen ma igal juhul ära, sest ma tõesti tahan õppida. Kahju muidugi, et mannikutsikast pean ma hetkel loobuma :(.
NELJAPÄEV
Ma nägin oma mannikutsikat unes. Oli teine mingi viie kuune umbes. Ja nii ilus! Ja me trennisime ja kuidas ta jooksis ja veel sõna kuulas!
Selline igatsus on mannibeebi järele, et kohe jubejube kurb noh.
Hetkel istun kodus ja lahendan teste. Laupäeval ARK-i eksam :). Väike oksemaitse on küll juba suus aga mis teha.
Autoga on ilmnenud mingid jamad, mida OTSELOOMULIKULT ei olnud alguses näha. Kui klassivennast miskit kuulen, siis tahaksin kohe südamest aru pärida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar