Olen eilsest saadik maganud, kehatemperatuur kõige madalam oli 35,8. Võite arvata, kuidas enesetunne oli/on.
***
Minu avastamine maailmakaardilt jätkub. Endised koolikaaslased, kursaõed ja kolleegid muudkui leiavad mind. Noh, see selleks, aga üks õhtu helistas mulle üks meesterahvas, keda ma pole sada aastat kuulnud ega näinud. No pakun et äkki kaks aastat? Nalja ja loba kui palju.
***
Minu kõikuv olek ütleb mulle, et kui ma kohe ei lähe toitu kappi panema ja ahju kütma, siis jääbki kõik nii nagu on, sest ma edasi varsti jälle ei jaksa. Kass muidugi tuli uksele vastu: jeee! söök tuli! söök tuli! (see kes seal toidukoti otsas, polnud vist suurt oluline muidugi). Nojah, eks siis peab talle miskit hambusse andma, muidu saan varsti riielda, et teenindus on siin täiesti kohutav ja kuidas ma üldse julgen Tema Kõrgusel lasta oodata. Imestangi hetkel, et ta veel ei ole tulnud meenutama, et kes siin tegelt elab ja mis koht minul tema kodus on :P. Suuremeelsus? Kahtlane. Sellised vaikushetked kipuvad alati millegi salakavalaga lõppema. Minu teada pole hetkel küll laualt mittekui midagi varastada, aga ega see ei tähenda, et pahandust ei saaks teha - prügikast on ju täiesti endisel kohal ja võimalik mööda köögipõrandat ja koridori laiali tõmmata. Lähen vaatama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar