Sellist "hommikut" pole mul tükk aega olnud. Käed värisevad, pea valutab, hääl ei kõla mulle ka justnagu päris minu...
Eile õhtul tuli klassivend siia. Pidasime tema sünnipäeva. Väga tore õhtu oli. Tõesti. Hulk vanu pättusi sai läbi võetud ja kahehäälselt kolmandale asjast mitteteadvale inimesele ette loetud. Nüüd ajavad need aastate tagused asjad väga naerma. Vahva aeg oli, leidsime.
Ei teagi, kuidas ma loll alul mõtlesin, et eh... äkki ikka ei teekski miskit pidu ja keeraks end hoopis kallikiirabile kaissu, kohale kutsutud ju sai. Jaa, kallikesed - see on jälle see koht, kus ma pean meenutama endale asju, mis tuleks ära visata. Mingi tuutud süümekad istusid mul eile mingi hetk kuklas, milledele ma pidin pidevalt meenutama, et nende "parim enne" on juba a la kolm nädalat möödas. Ei ole vaja end halvasti tunda, et ma sõbraga joon ja suitsu tõmban ja end sealjuures hästi tunnen. Ja et tegelikult saab kõiki häid asju ka koos ja korraga teha. Ja tänases eneskindluses on absoluutselt meeldiv küsida - kes see loll on, kes loobuks minu kaissu võtmisest?
Praegu on kaks minu sõbrannat seisus, kus nad ei tea, mida oma meestega teha. Kas kannatada edasi või mis... Aga milleks üldse kannatada? MÕÕÕTTEETUUU! Ei ole see 25 mingi vanus mõtlemiseks, et see mees on mu ainus võimalus ja variant, et tuleks edasi kannatada. Ei ole ka 30 ega ilmselt ka hilisemad aastad, sõltuvalt muidugi mis on eesmärk. Täiesti normaalne on ballisaalides kolada ja ringi vahtida. Hoolimata mõnede arvamusest leian ma, et pole selles miskit halba kui 25-selt karja lapsi pole. Ja on täiesti normaalne, kui inimene otsustab neid üldse mitte saada - maailm on niigi ülerahvastatud.
Nii et naised - jätke need jobud maha! Kui ikka miski asi täiesti väljakannatamatult häirib või te enam peeglisse vaadata ei taha kuna südametunnistus kipub väga häälekalt ütlema, et see pole enam sina ise, kes sealt vastu vaatab, tuleb joosta. Kaugele.
Mina näiteks, pole end kaks aastat nii naisena tundnud kui täna. Ja see on äraütlemata megalahe tunne. Naljakas, kuidas inimesed selle oleku või seisundi ära tajuvad. Viimasel ajal on kõik kuskilt justkui kivi alt uinumast välja roomanud ja hakanud helistama, smsse saatma. Või tekkisin mina just äsja maailmakaardile?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar